Tuleviku jalkapere: me ei võta õpetajaid või treenereid teenindava personalina - nad on meie koostööpartnerid laste kasvatamisel

Tuleviku jalkapere lapsevanemad Rauno ja Liina kirjeldavad Tuleviku jalkakogukonda kui teist perekonda, kus treenerid ja vanemad teevad ühise eesmärgi nimel koostööd. Jalgpall on märkimisväärne osa nende argielust, kus trennid, laagrid ja turniirid täidavad pere kalendri, kuid pakuvad lastele sõpru, unistusi ja eeskujusid kogu eluks.

Esimese asjana peaks küsima, kui palju asju lapsed kodus palliga katki on löönud?

Rauno: Nii mõnegi!

Liina: Ma panin eile just keskmist last magama ja vaatasin, et miks lamp laes kõver on? Küsisin siis, et mis juhtus ja tuli välja, et palliga oli üks päev sinna tabatud. Selliseid asju juhtub, aga õnneks telekat pole veel maha pidanud kandma.

Rauno: Veel on õnneks läinud! Ma alles hiljuti naersin, et jumal tänatud, et me tammest liistud panime. MDF oleks selle aja peale juba ammu puruks!

Kui palju teile jalgpall koju jõuab või kuivõrd see ongi ühine pereteema?

Liina: Selle ümber elu keerlebki. Üks asi on trennid, võistlused ja laagrid, aga neil on ka sõpruskond jalgpallilastest, nii et meil käivad pidevalt kolme meeskonna trennikaaslased külas. Ühine mäng on samuti jalgpalliga seotud, olgu siis sees või väljas, kuigi me toas ikka väga neil jalgpalli mängida ei luba.

Rauno: Õnneks on meil hoov, nii et me karjatame nad sinna.

Liina: Nad tõesti kohtuvad palju ka väljaspool trenne ja palliplatsi ning saavad juba enne trenni kokku. Elu keerleb suuresti ümber selle.

Rauno: Analüütikuna tegid sa ju isegi statistikat!

Liina: Vaatasin jah, et viimase aasta jooksul sai meil kalendrisse kirja 28 võistlust, aga sinna lisanduvad veel laagrid ja trennid. Lisaks on väike poiss veel niivõrd noor, et tal pole veel sellisel viisil võistlusi väga palju olnud. Kui tema ka vanemaks saab, siis tuleb neid veel rohkem ja igal nädalavahetusel peab kuhugi palliplatsile minema.

Aga miks jalgpall? Võimalusi on ju veel.

Liina: See oli puhas juhus, sest kui suurem poiss hakkas viie-aastaseks saama, siis me tahtsime ta kuhugi trenni panna ning Viljandis lihtsalt polnud nii noortele poistele teisi võimalusi. Muud trennid hakkavad kooliajast peale ja kuna Viljandi Tulevik just kuulutas, et nad võtavad vastu 2015. aastal sündinud poisse, siis me viisime ta sinna. Tema kõrvalt hakkas järgmine poiss platsi kõrval käima ja treener kaasas vaikselt ka tema sinna hulka. Kõige noorem poiss liikus sinna juba loomulikku teed pidi, aga see kõik oli rohkem juhus ja enda mugavus, et kõik sama alaga tegeleksid.

Lihtne oleks poisid lihtsalt trenni viia ja oleks asi tehtud, aga teie tahate ka muul moel kätt külge lüüa, et kõigil hea oleks. Miks?

Liina: Trenn, kool ja kõik muu toimib koostöös. Me ei võta õpetajaid või treenereid teenindava personaliga, vaid nad on meie koostööpartnerid laste asjalikeks inimesteks kasvatamisel. Kui me saame ja meil on võimalik, siis muidugi panustame ja see on loomulik.

Rauno: Kui midagi teha, siis teha hästi. Poolikut asja pole mõtet teha ja teeme täiega.

Liina: Lastele on see ka eeskujuks, sest kui meie pühendume, siis pühenduvad ka nemad rohkem.

Rauno: Ma olen ka ise noorena sporti teinud ja tean, mis puudu jäi ning mida oleks võinud paremini teha. Varem polnud neid võimalusi.

Foto: Anna Volmer

Mida Viljandi siis oma turunduses niivõrd palju paremini teeb, et seda ka mujal teatakse?

Rauno: Sotsiaalmeedias on nad tugevalt esil ja eks see on ka kõige populaarsem spordiala.

Liina: Võib-olla meil on ka pisut kallutatud vaatenurk, sest oleme ise asjas sees ja jälgime Tuleviku tegemisi.

Rauno: Ei tea midagi, Rihard Reimaa teeb väga head tööd ja kollased poisid käivad dressikatega mööda linna ringi ning jäävad silma. Väga äge, liigutakse õiges suunas. Ka grupid on läinud järjest suuremaks, nii et sellest on kasu olnud. Meie oleme siin viis aastat olnud ja alguses olid grupid veel kindlasti väiksemad.

Kuidas viie aastaga teie silme läbi klubi arenenud on?

Rauno: Ikka on!

Liina: Tundub, et ambitsioon on suuremaks läinud. Alguses me seda võib-olla nii palju ei näinud ja vahepeal võeti seisukoht, et oleme B- või C-tase ja me isegi ei ürita enamat, aga nüüd öeldakse, et miks meie juurest ei võiks tulla järgmiseid Klavaneid või Metsasid? See on viimase paari aastaga tulnud ja seda on tore vaadata.

Rauno: Noor vihane juht, kuigi ega ta just vihane pole. Ikka heas mõttes! Energia on hea ja uus noortetööjuht Peeter annab ka kõvasti juurde ning muutusi on näha.

Mida te ise lapsevanematena ühelt klubilt ootate?

Liina: Minu mure on see, et kas meie niivõrd super treenereid ikka hoida ja väärtustada suudetakse. Nad on nii suurepärased inimesed ja treenerid ning õpetavad lastele ka lisaks jalgpallile seda, kuidas normaalne inimene olla.

Rauno: Ja neid treenereid juurde ka võtta!

Liina: Sellest saab kõik alguse, sest nad peavad olema hoitud ja väärtustatud. Nemad puutuvad meie lastega kokku ja annavad eeskuju.

Rauno: Kui see on hästi, siis on kõik hästi. Lisaks on ka tugev kogukond, mis aina enam tekib, sest vanemad tahavad osa võtta. Klavani poliitika, kus peavad olema osavõtlikud lapsevanemad, on siin olemas.

Liina: Me oleme kolme grupiga seotud ja kõigil on aktiivne punt lapsevanemaid, kes on alati kohal ning kes räägivad kaasa. Me oleme väga toredate inimestega kohtunud, kellega muidu poleks elutee kokku viinud. Jalgpall on seda teinud.

Mis lapsed enim naudivad, lisaks jalgpallile endale?

Liina: Nende unistused on ikka suured!

Rauno: Õnneks on tõesti suured ja neil on isegi piinlik teiste kuuldes öelda, et nad soovivad kunagi Real Madridis või Barcelonas mängida. Meile julgevad nad seda õnneks öelda.

Liina: Nende elu fookus on tõesti praegu selle peal ja meie tingimus on, et kool ei tohi kannatada. Aga me proovime neid unistuste teekonnal võimalikult palju toetada ja vaatame, kuhu me välja jõuame.

Rauno: Neist ei pea saama jalgpallureid, aga kui midagi teha, siis sajaga või isegi rohkem.

Ehk isegi, kui kõige suuremad unistused ei täitu, siis liikumisharjumuse ja sõbrad kogu eluks saab ikka?

Liina: Täpselt, see on vast isegi kõige olulisem, aga ega nad paigal ei püsi ka ja on parajad rahmeldised. Poiste värk.

Rauno: Tõenäosus on vähemalt suur, et keegi kuhugi jõuab, sest neid on kolm! Peaasi, et tervis vastu peab.

Foto: Anna Volmer

Minevikust rääkisime, aga kuhu Viljandi Tulevik veel liikuda võiks?

Liina: Lastele oleks vaja head eeskuju ning esindusmeeskond võiks seetõttu vähemalt taseme võrra üles tõusta. Selle jaoks on ilmselt muidugi päris kõvasti raha vaja. Praegu on nad 18-aastased poisid ja suurte meestega on veel raske sammu pidada, kuid see annaks kindlasti noortele indu juurde. Noortetöö samas liigub juba õiges suunas ja kui natuke esindust ka järele upitada, siis motivatsioon tõuseb.

Lõpetuseks üleskutse ka: miks te soovitate lapsevanemal noore Viljandi Tulevikku tuua?

Liina: Siin on äge!

Rauno: Sa saad siit endale sõprusringkonna kogu eluks ja lisaks lastele saab ka lapsevanem endale kogukonna. Ühisüritused ja -tegevused annavad sellele hoogu juurde.

Liina: Ja isegi kõige jalgpallikaugemad inimesed suudetakse viie aastaga jalgpalliusku pöörata. Mina olen selle ehe näide!