Rait Oja: praegu tundub, et Viljandi elab jalgpalli rütmis!

Jalkahooaeg on saanud punkti ning Tuleviku esindusmeeskond on astunud taas sammu kõrgemale. Milline oli aga teekond tagasi Esiliiga B tasemele läbi peatreener Rait Oja silmade? Kuidas kogu teekond kulges ning mida peatreener aastale tagasi vaadates oluliseks peab? Brent Pere küsis ja Oja vastas!

Esmalt palju õnne Esiliiga B puhul!

Aitäh-aitäh!

Kui pingeline siis lõpus oli?

No ikka väga! Mul ei tule isegi karjääris midagi nii pingelist praegu ette. Esmakordne kogemus.

Nii et isegi võrreldes meistriliigas juhendamisega oli see pingelisem?

Ma ei mäleta jah, et nii kõrge pinge oleks olnud. Võib-olla seetõttu, et ma polnud meistriliigas ise peatreener. Ega tegelikult praegu ka kuskilt mujalt survet polnud, kui et see sai endale ise peale pandud. Nii suur soov oli tõusta! Päris põnev.

Te olete tagasi Esiliiga B-s, eelmisel aastal langesite sealt välja. Kas nüüd on tagasi minnes jalgealune kindlam?

Tahaks uskuda küll, sest ma arvan, et oleme paremaks ja kogenumaks saanud. Me oleme tugevad, meil on noored mängijad ja nad võiksid ning peaksid aina paremaks saama. Võrreldes eelmise aastaga oleme kindlasti küpsem meeskond.

Mis on selle ajaga muutunud? Noored ju liiguvad, juhatus on samuti värske ja viimastel aastatel on omajagu muutusi toimunud.

Meeleolu on üleüldiselt muutunud. Kui varem prooviti vägisi profisatsi rütmis liikuda, siis nüüd oleme maha rahunenud ja pedaali pealt võtnud. Me anname rohkem vabadust ja kui trennist peab kooli või millegi muu olulise tõttu puuduma, siis me võimaldame seda. See pole häbiasi ja täiesti okei, kui mängija soovib puhkust. Õhk on vabam, sest saime aru, kus me oleme ja kes me oleme. Me ei ole profitiim ja ei pea kõiki nõudmisi 100% täitma.

Kui keeruline seda mentaliteeti muuta oli?

See pole keeruline, kui mitte täiesti lahti lasta. Mingis normaalses piiris nõuame ju ikka distsipliini, aga ma arvan, et asi on tasakaalus. Kartsin alguses, et äkki läheb asi natuke liiga leboks, aga keegi pole seda kuritarvitanud ega laisaks muutunud. Need poisid on jalgpalli nii pikalt mänginud ja selle sees elanud, nii et nad saavad väga hästi aru, kust piirid jooksevad.

Kuidas tasakaal paljude noormängijate ja paari vana kala vahel toimib?

Väga hästi! Meil on siin päris äge kombo. Kui juba eksamist juttu tuli, siis üks mängija tuli teisele ülemineku mängule otse eksamilt. Sõitis inglise keele eksamilt kohale ja jooksis kohe väljakule. Meil sai veel just ründaja vigastada ja pidi ära ootama, et mängija Viljandi riietusruumist kohale jõuaks. Aga tuli kohale ja see näitab, et tahtmist neil on. Tasakaal on hea, aga ega meil neid vanu kalasid enam palju pole, ainult Kaimar. Teised on siiski noored.

Ma sain su enda jutu järgi aru, et Kaimar võtab aina enam liidrirolli kanda?

Ta on seda kogu aeg täitnud. Nüüd on võib-olla olukord veel natuke vabam, sest ma üritan ta õlult võimalikult palju kohustusi ära võtta. Tema peab saama keskenduda mängimisele, sest ta on tiimile väga vajalik. Eks me arutame ja planeerime ikka koos, aga ma üritan teda kõige muuga vähem koormata. Kuni jalad kannavad, siis las ta punnib veel. Ta on Viljandile ja mängijatele oluline.

Kas Tartust ja Tallinnast on juba mängijatele kosja ka tuldud?

Hetkel ei ole midagi kuulda olnud, et keegi kuhugi minema hakkaks. Kui nüüd järgmise poole aastaga silma jäädakse, siis võib-olla on sügisel huvi suurem, aga praegu pole küll kedagi minemas.

Nii et järgmine aasta algab sama tuumikuga?

Hetkel on selline plaan on jah. Mingi hetk on vaja mängijatega veel ka vestlused pidada, sest praegu käivad neist paljud veel Viljandis koolis ja vaevalt keegi lahkub, aga me ei tea, mis peale suve saab – kool, kaitsevägi ja kõik muu võib takistuseks saada. Praegu on väike puhkus ja eks peale seda tuleb uuesti arutama hakata.

Kuidas sa treeneri vaatest sellise teadmatusega toime tuled?

Eks ma tean, kus ma olen ja kuhu ma sattusin. Sellega peab leppima ja ma tean, kuidas see meil siin käib. Kui keegi ka sammu edasi teeb või jalgpalli juurde jääb, siis on meie töö väga hästi tehtud. Meile on see kompliment ja seda ei saa kuidagi halvaga võtta. Me ei soovi kedagi kinni hoida ja kui on variant minna, siis tuleb seda ägedat võimalust kasutada.

Aga üldiselt sa näed, et Viljandi noortesüsteem on selline, mille pealt on ka tulevikus võimalusi edasi liikuda?

Samal põhjusel oli ka Esiliiga B-sse tõusmine minu jaoks oluline, et noortel oleks võimalikult kõrge väljund. Tasemevahe võib-olla nii suur pole, aga ta on igatepidi atraktiivsem, juba kasvõi nime poolest. Me peame neile maksimaalselt tugevat väljundit pakkuma.

Oja alustas Tuleviku esindusmeeskonna juures 2024. aasta augustikuus, kui võttis klubi esinduse juhtimise üle varasemalt treenerilt Indrek Ilveselt.

Millised mõtted edasi on? Kas Esiliiga B on praegu õige koht või on juba kõrgemad ambitsioonid?

Praegu on õige. Esiliiga B on järgmine aasta ka palju tugevam, sest alt tulid tugevad võistkonnad ja ülevalt kukkusid nõrgemad ära. Ambitsioon on muidugi selline, kus meie noored oleksid tulevikus nii tugevad, et me suudaks esiliiga keskmikus olla. Ma arvan, et see on täiesti võimalik, aga sinna läheb ilmselt mõni aasta aega, kuni noortesüsteem ladusalt peale hakkab tootma.

Ratsionaalselt pole ka seda mõtet ju vana Viljandi Tulevikuga võrrelda?

Ei ole, see on täiesti teine maailm. Varem oli meil 20 profimängijat välismaalaste ja Eesti tippudega. Mõned mehed olid isegi koondises, nii et täitsa teine tera.

Kui nüüd hooaeg läbi on, siis milline meeleolu või vaim kuu aega hiljem Viljandis valitseb? Kaadreid vaadates tundub, et jalgpall on Viljandis tõusuteel.

Praegu on äge seis, noortes on palju rahvast, esindus käis veel peale hooaega korralikult trennis. Inimesi liigub ja hall on pidevalt rahvast täis. Tundub, et on hästi.

Nii et siis tõusvas trendis?

Loodan küll. Praegu tundub, et Viljandi elab jalgpalli rütmis ja elu käib. Rahvast käib palju ja väljakud on rahvast täis. Kui keegi veel mõtleb, kas jalgpallihall oli vajalik, siis minge ja seiske seal kella kahest poole kümneni õhtul või käige sealt nädalavahetusel läbi. See on äge!

Sa oled ise peatreener ja ka noortetreener, kas sa koju ka jõuad?

Jõuan ikka, hommikul olen kodus. Õhtutel on tõesti keerulisem ja nädalavahetustel on mängud, aga õnneks pere võimaldab mul seda teha ja olen neile selle eest väga-väga tänulik. See aasta elas mul ka pere kogu täiega kaasa, mida varem pole sellisel määral olnud. Abikaasa ütles, et ta oli isegi rohkem närvis kui mina, sest ta ei näinud kodus tulemusi. Madalamas liigas ju lives tulemusi ei näidata ja ta oli täitsa pahane. Esiliiga B-s näeb õnneks samal ajal ka seisu. Ma olen seda juba nii kaua teinud, et meil on see kõik paika loksunud.

Viljandi jalkakogukond leiab üha enam tee ka esindusmeeskonna kodumängudele omadele kaasa elama. Foto on tehtud 15. novembril Viljandi jalkahallis, kui esindusmeeskond pidas oma esimest üleminekumängu Paide Linnameeskonna U21 satsi vastu.

Kas see on ka mingi viimase aja trend, et aina enam lapsevanemaid ja peresid liigub Viljandis väljaku äärde?

Kuidagi on jah nii läinud. Ma näen ise ka aina enam aktiivseid lapsevanemaid ja ka mu enda sõbrad-tuttavad tunnevad Tuleviku vastu rohkem huvi. Minuvanused muidugi toovad ka juba lapsi vaikselt trenni ja siis küsitakse, kuhu viia. Võib-olla on asi vanuses, aga mulle tundub, et meil on tõesti hea kogukond tekkinud.

Sinu jaks siis veel otsa ei saa?

Hetkel küll mitte, praegu on põnevus uut hooaega alustada.

Millal te uuesti kogunete?

30. detsembril ja 2. jaanuaril on esimesed sissejuhatavad trennid, kus me natuke jõuteste teeme. 5. jaanuaril alustame juba korraliku ettevalmistusega.

Mis siis järgmise hooaja plaanid on?

Plaan on natuke rohkem füüsilise poolega tegeleda. Me soovime lõbusat jalgpalli mängida, aga selleks on vaja füüsis korda saada. Me pole tõenäoliselt ka meeskond, kes Esiliiga B-s domineerib ja seetõttu on samuti võhma vaja. Panustame rohkem sellele.

Lõpetuseks, mis on su sõnum hooaja eel Viljandi inimestele?

Ma loodan, et nad tulevad ja toetavad. Kõik, kes käisid viimastel üleminekumängudel, on oodatud nüüd liigamängudele. Sealt saadi hea elamus ja siiamaani inimesed kiidavad neid mänge. Tasub tulla, vahet pole, mis tasemel ja kus võistkond mängib. See on meie oma võistkond ja meie omad poisid.

Et ei pea Viljandi Folgi suurmängu ootama?

Seda ei pea kindlasti ootama, vahepeal toimub veel ägedaid mänge.

Peatreener Oja koos esindusmeeskonnaga Paidesse 22. novembril kohale sõitnud Tuleviku fännidega. Samal õhtul tagasi edasipääs Esiliiga B liigatasemele.