Kes on Tuleviku uus tegevjuht?

Käesoleva aasta alguses asus Viljandi Tuleviku jalgpalliklubi juhtima Rihard Reimaa. Viljandist pärit Tuleviku klubi kasvandik liitus vabatahtliku juhatusega juba 2023. aasta kevadel, ent alates tänavusest jaanuarikuust kannab tegevjuhi rolli ja vastutust. Kes aga Rihard tegelikult on? Mis seob teda Viljandi ja jalgpalliga? Ja mis on Tuleviku eesmärgid nii 2024. aastaks kui pikemalt? Intervjuust saame teada!

Küberfüüsiku haridusega mees jalgpalliklubi juhtimas. Oled sa hulluks läinud?

Ei ole hulluks läinud. Mul oli juba gümnaasiumi ajal kõva dilemma spordi ja reaalainete vahel. Võiks isegi öelda, et ma ei teadnud päris pikalt, mida ma elult üldse tahan. Sel hetkel läksin ma hoopis üheks aastaks õigust õppima, aga siis kutsuti mind Kaitseväkke ja seal sain kiiresti aru, et õigust ma küll õppida ei soovi. Tuleb ausalt tunnistada, et mul läks Kaitseväes ka päris edukalt ja ma sain suurt hulka inimesi juhtida, mis andis kätte tunde, kus ma saan päriselt kuhugi käe külge lüüa. Peale Kaitseväge tundusid küberfüüsikalised süsteemid juba seetõttu ka praktilisem otsus, sest mulle meeldis kombinatsioon, kus pool osa on puhas füüsika, aga teine pool töö arvutis. Selle taustal juhendasin ma muidugi juba gümnaasiumi ajal esimest korda ühte treeningrupi, kus ka mu vend mängis. See algas nii, et konkreetse grupi treener oli 39-kraadises palavikus ja ütles, et tal on väga vaja koju minna. Ja siis ma jäin hoopis selle grupiga seotuks ja sain oma esimesed ristsed.

Su vennal läheb praegu ju päris hästi?

Jah. Kahel vennal isegi, kui me nüüd vanust ei arvesta ja vaatame puhtalt taseme poolest. Küll ka teised vennad jõuavad. See konkreetne vend, kellest ma rääkisin ja keda ma juhendasin, on nüüd jälle mu treenitav, sest ma olen U17 võistkonna abitreener ja seal ta praegu mängib. Aga üks vend mängib praegu Harju JK-s, tõenäoliselt uuel hooajal esiliigas ja teine vend treenib praegu FC Flora esindusvõistkonnaga.

Päris hea tiim koos juba perega.

Jah, kaks nooremat venda jäid praegu jutust välja. Üks neist on Viljandi Tulevikus ja teine Nõmme Unitedis. Viis venda ja kõik mängivad jalgpalli. Mõned aastad peame kannatama ja siis peaks oma saalijalka satsi kokku saama küll.

Rihard on läbinud ka riikliku kaitseväeteenistuse, mille läbis eeskujulikult ning teenistuse lõpuks omandas lipniku auastme. Reservõppekogunemistel käib Rihard eeskujulikult tänaseni ning töötab selle nimel, et teenida välja nooremleitnandi tiitel.

Sest sa mängisid ju ise ka kunagi Tuleviku esinduse eest. Miks teekond läbi sai?

See sai läbi juba 2014. aastal, sest mul tekkis krooniline luuümbrise põletik. Ortopeed hindas sel hetkel vigastuspausi pikkuseks kaks aastat kuni eluaeg. Seitse aastat suutsin jalpallist isegi eemal olla, aga siis hakkasin taas tasapisi mängima. Esmalt ülikooli ajal Tartus ja siis juba uuesti Viljandis. Jalgpalli ja klubi juures püüdsin ma muidugi ka vigastuspausile minnes edasi olla, aga siis tegutsesin ma kohtunikuna. Toona ma end veel mõnes muus rollis näha ei osanud.

Nii et sa ikkagi pole hulluks läinud ja jalgpalliklubi juhtimine on igati loogiline jätk. 

Jah, haridustee viis mind küll reaalainete poole, aga taustal on sport ja jalgpall kogu aeg olnud.

Sa läksid nüüd abistava personali kohalt Viljandi Tulevikku päriselt juhtima. Kas sa mõtlesid ka sellele, et oled sa ikka selleks valmis või tuli see täiesti loomulikult?

Ma arvan, et see tuli loomulikult. Mitte, et ma nüüd väga tähtkujudesse usuksin, aga kala ma olen ja vooluga on mulle alati meeldinud kaasas käia. Lõpuks tõi lihtsalt elu mu tagasi Viljandisse. Peale ülikooli töötasin ma tehnoloogia ettevõttes Cleveron, mille kõrvalt ma esindusmeeskonna peatreeneril abis käisin. Minu vastutus oli valdavalt see, et ma vastutasin Veo-kaamera (toim. mängude analüüsiks kasutatav kaamera) eest ja olin sõna otseses mõttes taustajõud. Sel ajal oligi mu elu selline, kus ma läksin töölt otse jalgpalliplatsile, kuid kogu selle aja õppisin ma ka klubi ja selle toimimist tundma. Sealt hakkas see tõmme aina enam Cleveronist jalgpalli poole liikuma ja sügisel tundsin ma päriselt, et töö hakkab hobi segama ning tahaks rohkem jalgpalliga tegeleda. Ootamatult juhtuski nii, et Cleveroni majandustulemuste tõttu koondati ettevõttest 20% töötajatest ja üks neist olin mina. See tuli minu jaoks tagantjärele vaadates väga heal ajal ja kurb ma sellepärast kindlasti polnud.

Esialgne plaan oli Raini kõrvalt veel ka 2024. aastal ametit õppida ja töötada olukorras, kus me jagame kohustused pooleks ning saame tegeleda mõlemad nende asjadega, milles me tugevad oleme. Mina oleksin saanud samal ajal klubi paremini tundma õppida ja üleminek oleks tulevikus sujuvam olnud. Aga siis jah, detsembri keskel ütles meie endine tegevjuht Rain Tölpus, et ta sai uue ametikoha ning jätkab Tulevikus ainult noortetreenerina. Aukartus on ja oli selle koha ees suur, aga ma arvan, et ma saan hakkama ja pigem on sees selline mõnus sabin või kihelus.

Seda vist ei juhtu, et Viljandi Tulevik nüüd täiesti teistsuguseks muutuks, vaid sul on teeots käes ja hakkad lihtsalt omamoodi suunama ja tegema? 

Jah. Suuresti on klubi näod ikka treenerid ning treenerid jäävad samaks. Samamoodi ka lapsed. Klubis saab natuke struktuure ja tööjaotust muuta ning korrigeerida, aga hammasrattad jäävad samaks ning võib-olla hakkavad lihtsalt natuke teistmoodi tööle. 

Teil on juba oma moto ka välja mõeldud. "Parim klubi Viljandi noorele" – mida see tähendab?

See lause ütleb juba ise kõik ära. Eesmärk on, et Viljandi JK Tulevik oleks parim klubi Viljandi noorele. Seda nii sportlikus mõttes kui ka sellega kaasnevate tegevustega. Kogukond, üritused ja kõik muu sellega seonduv. Me püüame tegutseda väga suures osas enda noori silmas pidades ja nende huvidest lähtudes.

Ehk siis need ajad on möödas, kus jalgpalliklubi on lihtsalt koht, kus poisid ja tüdrukud tulevad korra trenni, teevad trenni ära ja lähevad koju ning nüüd on vaja luua ka lisategevusi?

Tahaks nii arvata küll. Kõlab võib-olla veidi ülbelt, aga Viljandi Tuleviku mängijaks või liikmeks olemine võiks olla teatud mõttes staatuse sümbol. Me proovime või tahame luua keskkonna, kus Viljandi JK Tuleviku mängija on hea ja uhke olla igas vanuses. Püüame pakkuda noortele nii palju, kui me suudame, aga kõik muutused võtavad aega ja tööd on palju. Praegu peab veel muidugi töömahus orienteerumiseks ja prioriteetide paika panemiseks aega võtma.

Teil on praegu juba kuskil 400 noort Viljandis ja Viljandi ümbruskonnas. Seda on selle piirkonna kohta tegelikult väga palju, kuhu edasi? 

Spordiregistri viimastel andmetel on 358 noort harrastajat pluss täiskasvanud. Jah, seda on palju. Samas on ka palju potentsiaali kasvada. Kõige lihtsama näitena toon välja, et meil on 360 noorest umbes 320 poisid ja 40 tüdrukud ehk siis see suhe on umbes 90-10. Me soovime kindlasti rohkem tüdrukuid jalgpalli juurde tuua.

Kui lihtne üldse on tänapäeva noori jalgpallitrenni saada, kui on ka igasuguseid muid segavaid faktoreid?

Ei saaks öelda, et väga raske. Jalgpall on maailmas väga populaarne ala ja oma olemuselt lihtne mäng. Sul on vaja palli, vastast ja väravaid ning juba saab mängida. Väravat saad sa teha ka mingisugustest suvalistest asjadest – üks post on koolikott, teine joogipudel ja läheb minna. Selles mõttes pole ta väga nõudlik ja võrreldes mõne teise spordialaga ka mitte nii kallis. Seega tegelikult ei ole neid raske trenni saada. Seda ilmestab väga hästi asjaolu, et 2023. aasta sügisel tuli trenni rekordarv uusi liitujaid nii Viljandis kui ka mujal Eesti klubides. See näitab selgelt, et ala on populaarne ja järjest populaarsem. Tuleb lihtsalt võimalusest kinni haarata ja enda noortetöö kvaliteeti veel enam tõsta. Püramiid on juba lai, aga nüüd tuleb ka see teravaks ajada. 

Rihard on ka varem mänginud klubi esindusmeeskonna eest. Aktiivse jalgpalluritee katkestas vigastus, mis hoidis mehe palliplatsilt eemal ligi seitse aastat.

Mis võimalused sinu hinnangul praegu Viljandis trenni tegemiseks on?

Infrastruktuuri mõttes Eesti parimad. Selles ma ei kahtle. Tartus on näiteks talvistes tingimustes üks või kaks jalgpallihalli, aga seda jagatakse mitme klubi vahel. Meie saame peaaegu alati enda grupiga vähemalt veerandi platsi peal trenni teha. Lisaks on meie hall terve Eesti või isegi kogu Baltikumi kõige parem hall. Meil on seal lisaks ka jooksurada ja jõusaal. Suveperioodil on meil väga ilusas kohas linnastaadion ja kunstmuruväljak. Infrastruktuuri taha ei jää kindlasti midagi.

Kui sa avada saad, siis mis see plaan on, kuidas püramiidi vaikselt tipu poole nügima hakata?

Selle püramiidi puhul on väga tähtis roll noortetöö juhil, kes koordineerib kogu noortetööd ja treenereid. Esiteks on tema ülesanne, et töö oleks kvaliteetne ning seetõttu tuleb luua metoodika ja kava tervele noortesüsteemile. Näiteks võiks igal vanusegrupil olla selgelt mõõdetav eesmärk nii võistkonnana kui ka individuaalsel tasemel, kuhu tuleks konkreetse perioodi lõpuks jõuda. Samamoodi tuleks tegelikult ka treenereid hinnata, tagasisidestada ja koolitada.

Jalgpall ja kogu maailm on praegu väga kiires muutumises ja sellega tuleb kaasas käia. Hea näide on laste tähelepanuvõime. Ma arvan, et see on praegu keskmiselt 15 sekundit. Seega sa ei saa ülipikkasid loenguid pidada või harjutust pikalt ja laialt lahti seletada. Seda tuleb teha kiiresti ning infot tuleb anda vähehaaval, et tähelepanu ei hajuks. Ma tean enda kogemusest, et see on väga raske ülesanne. Ma treenin 2015. aastal sündinud poisse ja nad on ka minule endale väga head tagasisidestajad, sest kui sa räägid liiga kaua igavat juttu, siis nad lihtsalt teevad midagi muud. See on kõva katsumus ja ma absoluutselt ei kahtle selles. Me loome kindlasti klubiülese metoodika ja filosoofia, mida me juurutame ja jälgima hakkame. See kõik on ülioluline ja eriti samal ajal silmas pidades ka uusi treeningmeetodeid, et me ajaga kaasas oleks.

Nii et kõik läheb grammi võrra täpsemaks ja analüütilisemaks?

Tahaks nii arvata küll. Vähemalt see on eesmärk. Jällegi, muutused võtavad jalgpallis kaua aega ja ei toimu kindlasti homme. Ma usun, et neid vilju hakkame me nägema umbes viie aasta pärast. Tundub pikk aeg, aga samas, kui sa selle sees oled, siis varsti on see juba käes. Alles ju oli 2019. aasta ja siin me oleme.

Sul seda kannatust on?

Ma usun küll.

Rihard on 2016. aastal pärjatud ka Viljandi linna aasta noore tiitliga. Tiitli pälvis ta Viljandi Gümnaasiumi õpilasena ülelinnaliste sündmuste (nt Velokulg) korraldamise eest.

Millised mõtted sul esindusega on? Kas noortele suunatud eesmärk on, et fookus oleks noortel ja las esindus teeb praegu oma asja nii hästi kui võimalik ja küll sinna ka kasv peal tuleb?

Meil on praegu väga noor esindusvõistkond. Kui neli mängijat välja arvata, siis on tegemist U19 meeskonnaga. Üldine plaan on endiselt jätkata enda noortega ja neile rõhku pöörata. Kuigi esindusel on teatud privileegid, siis olemuselt on nad siiski noortevõistkond ning endiselt arenevad noormängijad. Seejuures on ka üks peamisi eesmärke endiselt meie noormängijate arendamine. Muidugi mängitakse ka esiliiga B tasemel tulemuse peale, aga selle juures ei saa noorte arengut ja heaolu unustada.

Plaan on lihtne – tuleb järelkasvu luua ja kasvatada niimoodi, et nad oleksid valmis esindusmeeskonnaga liituma. Meie geograafilist asendit silmas pidades tuleb kahjuks tõdeda, et suure tõenäosusega me jäämegi väga nooreks võistkonnaks, kuna siin on ju sisuliselt kõrgkoolidest ainult kultuuriakadeemia ehk mängijad lahkuvad peale gümnaasiumi lõpetamist Tallinnasse või Tartusse õppima. Meie eesmärk on nad selleks ajaks kasvatada nii headeks ja kvaliteetseteks mängumeesteks kui võimalik ning nii, et neil oleks soovi korral võimalik arenguhüpe edasi teha. Kui nüüd meie enda püramiid on viie-kuue aasta pärast piisavalt lai ja kvaliteetne ning see läheb teravaks, siis võib juhtuda, et me suudame ka enda noortega näiteks esiliiga A tasemel mängida. Hetkel ma usun, et meie õige koht ongi esiliiga B, kus me saame noori jätkuvalt arendada.

Kokkuvõtvalt võib selle asja kohta öelda töötada, et oluline on protsess, mitte tulemus?

Jah põhimõtteliselt küll.

Protsess on praegu oluline, aga kas ühel hetkel võib juhtuda, et Viljandi Tulevikust võib tekkida profiklubi nagu juhtus Paidega, kuigi nad tegid alguses ka palju trenni Tallinnas?

See ei ole eesmärk omaette. Me püüame teha nii kvaliteetset tööd kui võimalik ning me võistleme oma mängijatega neile sobival, aga siiski kõrgeimal võimalikul tasemel. Kui mingi hetk peaks selleks olema juba esiliiga A tipp, siis võime selle küsimuse juurde uuesti tulla.

Kohtume siis varsti jälle.

Kohtume!

Previous
Previous

Jalgpallipäev tõi Männimäe jalkahalli tüdrukuid täis

Next
Next

TULEVIKU TULEVIK: Rain astub sammu edasi ehk mis nüüd saab?